Sellest, et 13. sajandi arheoloogiline aines Eestis ei klapi kokku peamiselt Läti Henriku põhjal kujunenud pildiga meie saatusest sel sajandil, on Eesti arheoloogias räägitud juba pikka aega. Viimastel aastatel on asutud asjaga ka konkreetsemalt tegelema. Minu viimaste aastate uurimistöö on keskendunud kahele aspektile 13. sajandi Saaremaal – linnustele ja kristlikele laibamatustele. Eriti matuste osas olen kaasanud üldkontseptsiooni ka Põhja-ja Lääne-Eesti.
Ettekandes arutlen 13.-14. sajandi linnuste, matusekohtade ja kirikute üle Saaremaal ja Põhja-Eestis. Palju uudiseid on toonud kaasa viimastel aastatel võimalikuks saanud loodusteaduslikud analüüsid, eriti mis puudutavad dateeringuid. Rohkesti tähelepanu pööran laibamatustega kalmistute asukohale kultuurmaastikul, mille põhjal näib joonistuvat välja varasemast selgelt erinev kontseptsioon Eesti eliidi saatusest peale ristisõdu.
