- sajandi Saaremaa suured maalinnad olid ehitatud kivist, kuivmüürina. Üks paremini säilinud ja uuritud näide neist on Valjala.
Valjala linnuse piiramist 1227. aastal on kirjeldanud kroonik Läti Henrik. Tema andmetel oli Valjala kõige suurem linnus ja „linn“ Saaremaal. Nimelt olid krooniku andmetel Saaremaal nii linnused (castrum) kui ka „linnad“ (urbs).
- sajandi suured kivivallidega maalinnad ja neid ümbritsevad kontsentrilised vallid meenutasid omal ajal pea üks-ühele Rootsist Ölandi saarelt teada samaaegseid linnuseid.
Valjala maalinna ümbrus on enamuses soine ala. Linnusest 500 m kaugusele jääb õgvendatud Lõve jõgi, mis ühendas linnust merega. Kõrgem ala jääb umbes 200 m ulatuses maalinnast kirdesse, piki praegust teed. Seal on avastatud nõrk kultuurkiht, mis on jäänud kunagisest „linnast“. Tegemist polnud päris linnaga, vaid pigem hooajalise kogunemiskohaga.
Valjala maalinna õue on kaevatud 1960. aastatel. Selgus, et linnuse sees oli üsna tihedalt hooneid – kaevamistel tulid välja vähemalt kaheksa palkmaja jäänused. Leiti rohkesti esemeid, mis on valmistatud peamiselt 12. sajandi algusest kuni umbes 1260. aastateni. Sel ajal oli Valjala maalinn tihedas kasutuses ning osad inimesed elasid seal aastaringselt.
SA Osiliana viis Valjala maalinnal ja selle ümbruses kaevamisi läbi 2021-24. Selgus, et inimtegevus oli alanud hilisema linnuse alal juba 5.-6. sajandil. See oli ilmselt seotud maalinnast 700 m ida-kirde suunas paiknenud kindlustise, Valjala vana linnusega.
Intensiivsem tegevus maalinna kohal algas 11. sajandi teisel poolel. Ilmselt 12. sajandi alguses rajati kolmest kontsentrilisest vallist koosnev kindlustiste süsteem. Linnuse õuele pääsemiseks tuli seega minna läbi „linnast“ ja vähemalt kolmest väravast.
Kõige välimisem vall (vall 1; näha ka reljeefkaardil) oli peaaegu ringikujuline, läbimõõduga 186-193 m. Sellest mõnikümmend meetrit keskse linnuse poole oli vall 2, mis tõenäoliselt oli ovaalse kujuga. Osalt on see reljeefkaardil linnuse jalamil veel jälgitav. Vallid 1 ja 2 ei olnud eriti tugevad, pigem 2 m laiused ja 2 m kõrgused kiviaiad, mille kohal puidust tara.
Kõige sisemisem vall oli teistest võimsam. Algselt oli see ehitatud kivivallina, mille peal olid suured palkidest kastid, mida täitsid väiksemad kivid. 12. sajandi jooksul ehitati keskset linnust aga mitu korda ümber. Kerkisid üleni kivist vallid mille kõrgus võis olla 10 või enamgi meetrit. Vallide seinad olid laotud murtud paekividest ja kaetud savikrohviga. Linnuse sees võib tükikesi kivivallist veel praegugi näha, kuid väljastpoolt on see kaetud veelgi hilisema muldvalliga. 2022. aastal, kui Osiliana kaevas Valjala maalinnal, puhastati korraks välja ka tükike kivivalli säilinud välimisest osast.
Valjala keskne linnus pidi 12. sajandil olema erakordselt võimas vaatepilt. See oli palju suurem ja kõrgem, kui esimesed mördiga seotud kivilinnused, mis kerkisid Liivimaale sajandi lõpus, rääkimata esimestest väikestest kivikirikutest. Seda oli pea võimatu vallutada – ja ega tegelikult polegi teada, et seda kunagi oleks vallutatud. Aga see oli ka kohalike ülikute võimu sümbol. 12. sajandi saarlased, kes kontrollisid Läänemere idapoolseid mereteid, olid kardetud vastaseks kõigile meresõitjatele.
- aastate lõpupoolel kaeti kivivalli jalam 6 m ulatuses savise mullaga. Seda tehti ilmselt praktilistel kaalutlustel. Ristisõdijad olid toonud kaasa moodsa piiramistehnika – katapuldid – millega heidetud kivid võisid mördiga sidumata kivimüüri kergesti kahjustada. Selle vältimiseks kuhjatigi täiendav muldvall.
- aastate paiku jäeti linnus maha. Läksid veel mõned aastakümned ning kivivall hakkas tasahilju varisema. Umbes sellel ajal, tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel, võeti aga ette Valjala maalinna viimane suur kindlustamine. Keskse linnuse välisküljele kuhjati uus muldvall – see, mis on veel tänapäevalgi näha.
Täiendavat muldvalli oli vaja selleks, et linnuse laele, laguneva kivimüüri kõrvale, oleks võimalik püstitada palkidest kindlustis. Sama tehti ka välimise ringvalliga – kuhjati vana kivitara peale mulda ning ehitati sellele palkidest tara.
Võime oletada, et Valjala linnuse viimane kindlustamine oli seotud Jüriöö ülestõusuga. Kroonikute järgi ehitasid saarlased tugeva palkidest ringtara ning sinna sisse äravõitmatu palkidest kindluse. 1344. aastal õnnestus Saksa ordu väel välimisest ringtarast läbi murda ning tappa rohkesti selle taga olnud inimesi. Võitu sellega siiski ei saavutatud ja keskne kindlus jäigi vallutamata, kuid neil õnnestus võtta vangi ja hukata saarlaste kuningas Vesse, kes tarasid kaitses.
