Viidumäe ohverdamiskoht

Ohverdamiskoht Viidumäel leiti ebaseaduslike detektoristide poolt, kes jõudsid selle suuremas osas paljaks rüüstata, enne kui arheoloogidel see 2014. aastal registreerida õnnestus. Mustale turule kadunud Viidumäelt leitud esemetest õnnestus siiski saada mitukümmend fotot, mis aitavad tublisti kaasa koha interpreteerimisele. Leide saadi ka arheoloogiliste uuringute käigus.

Viidumäe kultus- või ohverduskoht on silmatorkav ja kaunis looduslik moodustis, kõrge järsak, mis kaarekujuliselt ümbritseb kunagist väikest veekogu. Teisel pool järsakut on varem olnud suur järv, mis oli ühenduses merega. Lähiümbruse põllumaad on vähesed, kuid umbes 5 km kauguselt algavad viljakad, rohkete muististega alad. Koha läheduses, eriti järve kõrgel kaldal, on palju kiviraunu, tõenäolisi kalmeid.


Enamik leide tuli välja järsaku seina seest või jalamilt, kokkuvõttes üsna suurelt alalt (0,8-1,2 ha). Aastatel 2014-2016 tehti Viidumäe muistisele eri kohtadesse viis kaevandit (Marika Mägi, Indrek Jets, Riina Riiel-Mürk). Ebatavaliselt palju leiti nooleotsi, enamik neist järsaku jalamilt. Järsakut katva liiva sisse oli olnud torgatud rohkesti ehtenõelu ja muid ehteid, neist osa hõbedast. Kunagisest veekogust tulid välja peamiselt relvad (odaotsad, angood/angons, üheteralised mõõgad), sekka ka üksikud ehtekatkendid. Valdav enamik leiumaterjali kuulus 6.-9. sajandisse, kuid kompleksi äärealalt leiti ka 12.-14. sajandi asju. Ühes piirkonnas järsaku jalamil leiti ka segamini ja katkendlikke põletamata inimluid, tuvastada õnnestus kaarjas kividest platvorm järsaku jalamil ning puitrajatiste jäänused märgalal.

Mingi puidust platvorm või ehitis veekogu peal oli põlenud. Puidust võetud analüüsid osutasid 5.-6. sajandi vahetusele ning 14. sajandile. Selle ehitise ümbrusest tuligi välja rohkesti eelviikingiaegseid relvi, mis ilmselt olid visatud madalasse vette.

Järsaku jalamile ehitatud kaarjast, 50-70 cm kõrgusest kividest platvormi ümbruses leidus kohati põletamata inimluid. Suurem kogus madalasse lohku kogutud luid avastati juhuslikult, seoses luudega koos olnud kahe nooleotsa ja ühe raudnaelaga. Luud olid algselt vedelenud maapinnal, mõnedel neist olid loomade närimise jäljed.

Luud on määranud Raili Allmäe ja Maris Niinesalu (Niinesalu 2020). Fragmentaarsed luud kuulusid vähemalt 13 eri indiviidile, kelle hulgas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi (4-10-aastased). Kuue indiviidi luudel olid säilinud vägivalla jäljed. Osad neist olid selgelt hukatud (näiteks pea maha löödud). 14C dateeringud kuuest eri indiviidist näitasid, et need inimesed olid surnud kas 7. sajandi teisel poolel-8. sajandil või 9. sajandil.

 

Muistise asukoht, looduslikud olud ning ilmselgelt ohverdatud esemed osutavad, et tegemist oli pühakoha või ohverdamiskohaga. Vägivaldselt tapetud inimesed, kelle jäänused olid vedelenud maapinnal ning kogutud kokku alles mõne aja pärast ning kelle juures puudusid selged panused, annavad tunnistust inimohverduste kombestikust. Jutte pühakohtadest Saaremaal, kus vanasti olevat muuhulgas ohverdatud inimesi, on üles kirjutatud ka folklooris.

Comments are closed.